06.07.2010


TÖÖÕPETAJA + MUUSIKAÕPETAJA=KANNEL JA KANDLEMÄNG


Nüüd, mil 6-keelse kandle mäng on instrumentaalmuusika osana tulemas koolide õppekavasse, on oluliseks küsimuseks, kuidas saada koolidele kandleid. Alljärgnevalt tuleb pikemalt juttu koolidest, millel põhjalikum kogemus kannelde valmistamisel kooli tööõpetuse tundides. Loodan, et need küllalt erinevad näited, annavad julgust koolide tööõpetajatele (ja mitte ainult), kellel vähegi võimalust ise kandletegemine ette võtta. Midagi ülejõukäivat selles igatahes ei ole. Veenduge ise!

Mäetaguse Põhikooli kogemus

Alguses oli kooli kasutuses üks väikekannel ja seegi oli ühe õpilase poolt koolile laenuks toodud. Muusikaõpetaja Anu Vildak ja tööõpetaja Margo Ait otsustasid 2003. aaasta suvel minna Saaremaale, Leisi pärimuslaagrisse, et kandlesse puutuv endale selgemaks saada ning kandletegemise ja -mängu oskus koju tuua. Kohe seejärel võeti asi ka oma koolis ette (nii ei unune asjad ära!). Prooviks valmistati esimesed 4 pilli.
Õpetaja Margo Ait on teinud 7.-8.-klassi poistega kandleid kahetollisest plangust, tüüpiliste töövõtetega. Õpilased on valinud kandletegemise ja muude tööde vahel, sest kandletegu on kestnud vähemalt kaks õppeveerandit. Ja valinud on seni umbes pooled rühma poistest, keda on keskmiselt 5-6 igal õppeaastal. Need kes valivad kandletegemise, need ei valmista siis ka nt. õõnesvormi, sest sarnane tööviis tehakse kandle juures läbi. Töövahenditest on olnud vaja juurde muretseda ainult kumerpeitleid kandle kõlaruumi tasandamiseks seest poolt. Keeletraat ja metallvirblid (keelte pingutuspulgad) on seni ostetud Tallinna Klaverivabrikust.

Mäetagusel valminud väikekannelde väliskuju on sarnane eesti alal esinenud kandlega. Eeskujuks ja motivatsioonihoidjaks on ka koolis varem tehtud pillid, mida õpilased saavad muusikaklassis vaadata-proovida. Kool on saanud endale õpilaste tehtud pillid siis, kui õpilane on jõudnud arusaamale, et kui ta seda ise ei mängi, siis koolis on kandlest rohkem kasu. Samuti on poisid teinud kannelt oma noorematele õdedele, kes mängivad kannelt huviringis.
Õpetaja järjekindlust ja õpilastele tahet väljendab ka asjaolu, et rohkem kui 60 valminud kandle kohta on pooleli jäänud pille vaid kaks. Ja üks unikaalne moment on Mäetaguse kooli kandletegemises veel – kandleid on viimasel neljal õppeaastal valmistanud ka vene õppekeelega klasside poisid.

Õpetaja Margo Ait ise kannelt ei mängi, ka häälestamise usaldab ta parema meelega muusikaõpetajale: „Nii kui poisid valmis saavad, jooksevad kohe muusikaõpetaja juurde“. Lähemal uurimisel selgub, et siiski mitte keset tundi, vaid õpilased lepivad muusikaõpetajaga ise aja kokku. See näitab, et õpilastel ei ole nii pika töö jooksul huvi kadunud.

Vana-Vigala Põhikool ja Kullama Keskkool – rikkad kannelde poolest

Nendes koolides valminud kannelde taga on peamiselt Vana-Vigala Põhikooli klassiõpetaja Krista Tõldmaker ja tööõpetaja Veikko Hallik ning nende õpilased Vana-Vigala ja Kullamaa koolides. Krista osales Leisi pärimuslaagri kandlemeisterdamises 2002. aastal. Pärast Leisi laagrit olid kandle võimalused selgemad ja väike ettekujutus, kuidas üks kandlemeisterdamine toimub. Ja milline rõõm tekib omatehtud pillist!
Veikko tunnistab, et esimesel hetkel ei osanud ta seda kandle-entusiasmi muuks kui mingiks taidlusnähtuseks pidada. Kui Krista aga organiseeris kokku inimesed, kes kannelt tahaks valmistada, rääkis nõusse Vana-Vigala kooli mõlemad tööõpetajad (tehnika- ja teeninduskoolist Jüri Saareleht ja põhikoolist Veikko), siis tuli kandletegemisse süveneda. Ja selgus, et ega midagi hullu ei olegi – kõik tuntud töövõtted. Kandletegemine võeti 2003. aasta kevadel ette ja poolteise kuuga valmisid esimesed 20 kannelt. Töö toimus seejuures mõlemi kooli töökojas.
Praegune seis on selline, et klassiõpetaja Krista kasutab 1. klassis üldõppe raames nii kannelt kui plokkflööti. 2. klassis teevad õpilased valiku, kumba pilliga nad soovivad jätkata ning mängivad seda edasi huviringi tunnis. Krista tunnustab ka Veikko kasvanud oskusi läbi pillikasutaja vajaduste: „Alguses olid kandled raskepärasemad, praegu on pillid juba väga mugavad.“
Veikko juhendamisel on nüüseks valminud 100 pilli ringis ja kogemus lubab tal öelda: „See kõlab uskumatult, aga nii kuidas tegija pilli valmistab, selliselt hakkab see ka kõlama. Kui inimene hingega meisterdab, siis see pill hakkab helisema.“ Ning veel on Veikkol veendumus, et mida rohkem tehakse pilli juures käsitsi, seda parem see saab. Vahel õpilased küsivad, et kas kiiremini ei saaks – nt. mõnda masinat kasutades? Veikko toob siis näiteid elust, kus mitte igal pool ei tõsta kiirus ja masinate kasutamine elukvaliteeti. Proovitud on Veikko juhendamisel erinevaid valmistusviise: kandlekere tühjakspuurimist, liistudest kokkuliimimist ja tikksaega tühjendamist (siis ei jää ka põhja alles, põhi liimitakse uuesti). Katsetamine on lõputu protsess ka siis, kui kannel tehakse traditsioonilisele lähedasel viisil ehk siis peaaegu nagu vanasti.
Vana-Vigala Põhikoolis valmistavad 9. klassi poisid kandle nö lõputööna 3. kooliveerandil. Klassis on seal korraga 6-7 õpilast. Kullamaa koolis toimub pillitegemine 10. klassi valikkursuse käigus. Seda kursust võivad seetõttu valida nii noormehed kui neiud. Noormehed valivad omakorda nt. kandle- või kõlarivalmistamise vahel. Vähem oluline ei ole ka see, et Kullamaa Keskkooli muusikaõpetaja Ülle Tammearu on kooli töökojas valminud pillid rõõmuga vastu võtnud ning see innustab ka Veikkot seda tööd jätkama. Nii on peale kannelde tehtud muusikaklassi veel mitmeid erinevaid nn. Orffi pille.
Lisaks hoiab Veikko kooli töökoja uksed avatuna ka peale tunde ning korraldab aegajalt soovijatele kursusi. See annab võimaluse valmistada endale oma kätega kannel erinevas vanuses õpilastele (noorim on olnud 2 klassi poiss) ja täiskasvanutele
Heaks võimaluseks peab Veikko Hallik kandletegemise sidumist 8 klassi füüsikaga, täpsemalt akustikaga. Selle põhjal saadakse vastused küsimustele: miks kõlaruum peab seest võimalikult viimistletud olema, millised oleksid sobivamad kõlaavade asukohad jne.
Kui nüüd koolide tööõpetajad hakkavad kandletegemisega tutvust tegema, siis selle kohta arvab kahe kooli tööõpetaja, et õpetajad peaksid selle otsast lõpuni tööna läbi tegema. Muidu võib juhtuda, et eeskuju järgi tehtud kandled „näevad välja väga ilusad, aga nad ei mängi absoluutselt“.

Mujal juba ka!
Kui Mäetagusel ja Vana-Vigalas on selline tegevus toimunud juba 7-8 õppeaasta vältel, siis on ka väiksema kandletegemiskogemusega koole, kus saadakse hästi hakkama. Oluline on siiski olnud võimalus kooli tööõpetajal ennast täiendada.
Järvamaal on toimunud kandlevalmistamise kursus kolmel korral ning alati on olnud osavõtjate hulgas 1-2 tööõpetajat. Meelis Sulg, kes on õpetaja Türi Gümnaasiumis, on proovinud pärast kursust kahel õppeaastal kandletegemist 8. ja 9. klassi poistega. Kandlevalmistamine on olnud heaks võimaluseks kasutada suuremate klassidega jõukohast masintööd – kasutatakse ülafreesi, mis aastaid tagasi riigihankena iga kooli tööõpetuse klassi jõudis. Meelise juhendamisel freesivad õpilased kandle kõlaruumi põhja ja küljed seest poolt tasaseks. Kandletegemise juures on probleemiks olnud materjali kulu. Sellest tekkis idee teha tavapärasest märksa väiksema mõõduga kandleid, millel ka vähem keeli – tavapärase 6-7 asemel 3-4. See töö on andnud ka 5. ja 6. klassile esimese keelpilli tegemise kogemuse.
Vodja kooli (täpsemalt Rocca al Mare Kooli individuaalõppe keskus, ka Järvamaal) õpetajad kirjutasid taotluse Hasartmängumaksu nõukogule ja said kandletegemise ette võtta projekti korras. Kutsuti pillimeister õpetama ja valmistamises osalesid nii kooli õpilased kui õpetajad. Alt lahtise kõlaruumiga kandled valmisid ühistööna umbes 15 akadeemilise tunniga. Kõigi nimed, kes ühe või teise kandle tegemisel osalesid, kirjutati kandle sisse. Nii võib sealt meelde tuletada ka neid, kes on oma panuse andnud, aga praegu kooliteed juba mujal käivad.
Enamik kandletegemise kogemusi on pärit koolidest, kus õpilaste arv klassis Eesti keskmisest oluliselt väiksem. Kuid on ka üks näide suuremast koolist. Laagri Koolis ütles mõned aastad tagasi tööõpetaja oma töö üles nii ootamatult, et otsiti tundide asendamiseks muid variante. Muusikaõpetaja Tarmo Kivisilla, kes on ka pillimeistrina (torupill, pisipillid) tegutsenud, oli nõus kandletegemise ette võtma. Tarmo tegi töönäidise vahetult enne õpilastega alustamist valmis ja töö läks 4. klassiga (!) käima. Kuna Tarmo näol oli tegu muusikat ja pille tundva inimesega, siis need kandled said igati korralikud ehkki aega läks oluliselt enam, kui teistes koolides (ikkagi 4. klass). Samas poisid on olnud uhked ja vahest veidi kadedad ja hirmul, et muusikaklassis võib keegi nende kandleid rikkuda. Lubatud on, et nad saavad pillid kaasa põhikooli lõpetamisel.

Lõppsõna:
Nüüdseks on kandleid valmistatud juba enam kui kümnes Eesti koolis. Tegemist on teatud mõttes tänuväärsete pilootettevõtmistega. Järgmisest õppeaastast on kavas saavutada kannelde valmistamisele koolides laiem kõlapind. REKK initsiatiivil on koostamisel tegevuskava, mille hulgas on loodetavasti ka tööõpetajate koolitused.
Olgu eelnenud jutt siis tulevaste ettevõtmiste heasoovlikuks sissejuhatuseks. Oluline oleks, et kooli muusika- ja tööõpetaja leiaks aega, et juba praegu omavahel kandle teemal veidi juttu ajada, et mõte harjuks uue väljakutsega, milles on kasulik teineteist toetada.

Kandletegemisteni uuel õppeaastal!

Üleskutse: Tööõpetajad! Palun anke teada oma senistest kandlevalmistamise kogemusest, et võiksime edaspidi seda arvestada.
Vastused palun saata: indrek.roosi@mail.ee

Indrek Roosi
Pillimeister Järvamaalt
Olen tegelenud kandlemeisterdajate juhendamisega 10 aastat: s.h. Vanalinna Hariduskolleegiumi puidutöö ringides ja kursustel erinevates Eesti paikades

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar